E-ITSPEA rühmatöö arvustus

Tumeveeb

Töö teema on valitud põnev, kuigi ise olen antud teematikaga juba kursis, siis usun, et on paljusid, kelle jaoks töös käsitletu on uus ja informatiivne. Minu arust oli töö põhjalik: käsitleti tumeveebi kujunemist ja ajalugu, nii positiivseid kui ka negatiivseid külgi ning lõpuks ka levinuima tume veebi osa - Tor'i - tööpõhimõtteid.

Allikaid on korralikult, viited on ilusti iga lõigu lõpus olemas ja töö on ilusti struktureeritud. Pildid andsid lisa informatsiooni juurde ning tegid teksti lugemise põnevamaks. Kuigi algul tundus imelik, et kõige viimane osa alles rääkis Tor'i spetsiifilisest tehnoloogilisest poolest, siis tegelikult on see pigem kaval, kuna ei hirmuta keerulisema tehnilise jutuga kohe lugejat ära ja ta viitsib lõpuni lugeda. Paaris kohas oli mõnda trükiviga/grammatilist apsakat kohata, aga enamuses oli tegu puhta ja korraliku tekstiga.

Viide: 

https://wiki.itcollege.ee/index.php/Tumeveeb

E-ITSPEA 14: Paroolid ja nende turvalisus

Paroolid

Internetis, ja ka veidi laiemalt arvutite- ja nutitehnoloogiamaailmas, räägitakse päris palju (aga võib-olla piisavalt ei räägita seda õigele sihtgrupile), et kui tähtis on arvutiparoolide õigesti kasutamine.

Minu jaoks silmiavav oli see koomiks, mis seletab, et kuidas meile alati paroolide loomisel selgitatud juhendid on natuke vale viis turvalise parooli valimisel. Et sõna eri tähtede peitmine nendele sarnaste sümbolite taha ei tee arvutile "arvamist" palju keerulisemaks. Aga lisades mitu mitteseonduvat sõna kokku, muutub juba parooli pikkuse tõttu rünne väga keeruliseks (vt koomiksit). Ma leidsin ka kellegi kaaluka vastuargumendi, mis selgitas, et kui kõikides veebikeskkondades teha sellised erinevad (nagu ju soovitatakse), aga ebaloogiliselt seonduvad laused paroolideks, siis nende meeldejätmine muutub palju kiiremini raskesti hoomatavaks. Ise olen kasutanud veel sellist võimalust, et loon mingi lause, mis mulle hästi meelde jääb, aga oleks raske huupi ära arvata, ja selle lause sõnade esitähtedest moodustan parooli. Nt lause "ma armastan Katrinit" paroolivaste oleks "maK", mis muidugi ei sobi pikkuse pärast ühekski parooliks, aga niimoodi saab genereerida päris lihtsalt päris raskesti "äraaimatavaid" paroole.

Kindlasti ei tohiks paroole kirjutada kuhugi üles ja panna rahakotti vahele (tean mõnda sellist inimest lähedalt).

Tehnoloogia

Pikka aega on juba olemas olnud, ja minu arust viimasel ajal ka üha enam reklaamitud, sellised abivahendid nagu paroolihaldurid. Need hoiustavad sinu erinevate kasutajate paroole. Kui lasta halduril ka parool sulle ise genereerida, siis saaksid vastuseks arvatavasti tähe-numbri-märgikombinatsiooni, mida ise eales meeles ei suudaks hoida, aga samuti on arvutitel pea võimatu ära arvata. Siin oleks kasulik pidada meeles, et paroolihalduri parooli pead ikka ise meelde jätma ja see võiks siis olla turvaline (aga ka meeldejääv) parool.

Kindlasti ei saa mainimata jätta ka kaheastmelist autentimist. Selles osas on muidugi riigina esirinnas meie Eesti e-riik ID-kaardi abil autentimisega. Selle puhul on üks aste PIN-kood (on meeles) ja teine ID-kaart (on olemas). Sarnase põhimõttega on Smart-ID ja Google Autheticator jm sarnased äppid, kus lisaks oma parooli või PIN-koodiga sisenemisele (on meeles), on sul vaja ka oma nutitelefoni ligipääsu (on olemas).

Koolitus

Eestis tuleks väga aktiivselt tõsta teadlikust interneti tavakasutajate (vähem tehnoloogia teadlike inimeste) seas sellest, kui tähtis on oma paroolide eest hoolitsemine, õigete paroolide valik, abistavad tehnoloogiad ning vajadusel nende välja vahetamine. Miks viimane just väga oluline on? Sellepärast et pole haruldane kui mõni suure kasutajabaasiga keskkond (kas turvanõrkuse või sihipärase rünnaku tõttu) lekitab pahalastele oma kasutajate emailid koos paroolidega. Küll enamasti on need räsi (hash) kujul, aga lihtsa parooli korral käib murdumine imeruttu.

Reeglid

Siinkohal aitavad veebilehtede loodud piirangud paroolide loomisel. Juba niikaua kui ma mäletan on paroolide minimaalseks lubatud pikkuseks 8 tähemärki, aga hiljuti olen kohanud (kasvõi juba TTÜ UNI-ID) ka 10-tähemärgi nõuet. Enamasti nõutakse ka nii suur- kui ka väiketähte ning numbrit, vahel harva ka sümbolit (olen korra kohanud). See annab paroolile lisaturvalisust, kuna ei saa lisada midagi väga ebaturvalist nagu "martmets", aga see tähendab ka, et eelnevalt koomiksis pakutud versioon ei läheks läbi. Sul juhul tuleks kuhugi lisada suurtäht ja mingi number.

 

Viited:

https://xkcd.com/936/

 

E-ITSPEA 13: Braille' luger

Braille' luger või Braille' kuvar

Braille' kiri

Braille' kiri on reljeefne sümbolite esitusviisi pimedatele lugemiseks. Iga sümbol (täht, number, kirjavähemärk või erisümbol) on kujutatud kuni kuue "mummukese" abil, mis asuvad 2x3 ruudustikul. Igale kujutatud täpikombinatsioonile vastab mingisugune tähemärk. 

Lisaks veel, huvitaval kombel on märgisüsteem korduva mustriga. Esimesed 10 tähte, mis on ka samad, mis numbrid 0-9, ei sisalda alumise rea täppe. Järgmised 10 tähte on samad märgid, ainult kõigile on lisatud üks alumise rea täpp. Kolmas rida jälle samasugune, aga siis on lisatud 2 täppi.

Braille' luger

Braille' kuvar või luger on väike elektrooniline seade, mis kuvab ekraanil loetud teksti Braille' kirjana ehk punktkirjana. See muudab vaegnägijatele või pimedatele ebasobiva meediumi - nähtava ekraaniteksti (või ka tänapäeval pildi/graafika kirjelduse) - neile sobivasse kompimismeele abil tajutavasse süsteemi. See töötab samal eesmärgil nagu kõnesüntesaator, viimase abil siis muudetakse tekst kuulmismeele abil tajutavaks. Braille' lugereid on erineva suurusega. Eelnevas lingis on kujutatud 20-märgi pikkust lugerit, aga nad võivad tihtipeale olla hoopis ka täisklaviatuuri suurused. Reeglina on need 40 või 80 tähemärki pikad.

Kasutatud allikad:

https://et.wikipedia.org/wiki/Braille_kiri

https://www.computerhope.com/jargon/b/braille-reader.htm

 

E-ITSPEA 12: Kasutatavus veebis

eKool

Üks minu jaoks halva kasutatavuse ebameeldivamaid näited on meie Eesti enda eKool. Just seesama, mida suurem enamus koole kasutavad ja nende õpilased PEAVAD kasutama. Olen õnnelik, et minu kodukoha põhikool Laagris läks üks hetk üle Stuudiumi (ope.ee) keskkonnale, mis on minu arust võrreldamatu eKooli halva kogemusega. Põhiline vingumine tuleb mobiiliga kasutatavusest. Kuigi tegu on nii suure kasutajabaasiga keskonnaga, siis ei ole suudetud normaalset mobiilivaadet luua. *Mõnes kohas peab nägemiseks sisse suumima, mis omakorda eeldab vasakule-paremale kerimist, mis teadupärast pole telefonis eriti mugav. *Sellega võib ka tekkida see probleem, et suumides jääb osadele veebilehe akendele nii vähe ruumi, et seda osa, mis kerida annab, jääb eriti vähe järgi. *Kolmandaks, üritades "x"-ist sulgeda ettehüpanud akent, see algul ei reageeri, mis tekitab tunde, et vajutasid väikesest nupust mööda. Taaskordsel vajutamisel vajutad juba väljalogimise nuppu, mis tõesti paneb ärrituma. (Seda juhtus pidevalt ja kordades.) eKooli loojad on muidugi teinud telefonis kasutamiseks mugava äppi, aga et seal paljusid funktsioone kasutada, tuleb osta perepakett, mis tähendab igakuist maksmist. 😑

Spotify

Vastandlikult eelmisele tooksin ühe päris hea kasutatavuse näite. Selleks on suurim muusikastriimingu platvorm Spotify®. Tegemist on keskkonnaga, kus kõik on sul n.ö. "käe-jala juures" ja pole vaja mööda menüüsid otsida. Kindlasti on seal omad nõksud, mis esimesel kasutamisel vaja selgeks õppida ja eri platvormidel näeb see veidikene erinev välja, (mina vaatan sellele muidugi juba kui harjunud kasutaja) aga midagi ülemäära keerulist ei ole. Isegi seadetes on keerulisemad ja tavakasutaja jaoks mitte nii olulised funktsioonid eraldi tõstetud. Lihtsus maksab muidugi sellega, et pole nii palju eri funktsionaalsusi, aga Spotify loojad valivad hoolikalt, mida võiks vaja minna ega külva keskkonda üle funktsioonidega, mis teeks selle kasutamise ebaintuitiivseks.

E-ITSPEA 11: Arendus- ja ärimudelid

Spotify

Maailmas levinuim muusikastriimimisteenus Spotify kasutab Freemium SaaS ärimudelit. Nad pakuvad tasuta versiooni, mis sõltub reklaamisissetulekust, soovitavades ise aga igakuise tasuga tasulist versiooni, mis lisaks lugude vaheliste reklaamide eemaldamisele annab ka võimaluse muusikat alla laadida hilisemaks võrguühenduseta kuulamiseks ning mobiilsetel platvormidel võimaluse muusikat kerida ning ise otsustada, mis lugu mängida (shuffle-i nõude eemaldamine). Sellise mudeliga on saavutanud nad väga suure kliendibaasi, sest see ei nõua rahalist sidumist asja tuumikfunktsioonide kasutamiseks.

Firefox

Mozilla kasutab Firefox-i puhul 16-nädalast arendustsüklit, kus uued muudatused liiguvad läbi nelja kanali: nightly, aurora, beta ja release. Kõik algab nightly-st, kuhu jõuavad kõiksugu erinevad (ja ka tihti täiesti katkised) uuendused ja katsetused. Aurorasse jõuvad edasi need, mis juba enam-vähem toimivad ning betasse jõuavad ainult need, mis on planeeritud järgmise release-iga juba välja lasta. Sellisel meetodil võib poolikud ja mittevalmis uuendused nightly-s keelata, mis aga ei keela neid uuesti tsükli algusest alustada, mis suuremamahuliste uuenduste puhul võimaldab olla osa sellest 16-nädala tsükli loomikust kulgemisest.

 

Kasutatud kirjandus:

• https://mozilla.github.io/process-releases/draft/development_overview/
• https://www.feedough.com/how-does-spotify-make-money/
• https://wiki.itcollege.ee/index.php/E-ITSPEA_11:_Arendus-_ja_%C3%A4rimudelid
  

 

 

 

 

 

 

E-ITSPEA 10: "Kuidas saada häkkeriks?"

Eric S. Raymond, Jargon File'i autor, kirjutas juba 1996. aastal juhendi või artikli "How To Become A Hacker" sellest, kes on häkker, milline peaks olema häkkeri mõtteviis ja missuguseid oskuseid peaks ta valdama jne, ning on seda pidevalt aastate jooksul värskendanud ja täiendanud. Kuigi tekst oli mõõdukalt pikk, siis teksti lugemisel valdas mind põnevus- ja õhinatunne. "See on imeline manuaal, mille järgi hakata tegutsema."

Dokument on jaotatud erinevateks valdkondadeks, mis häkkeriks olemisel on olulised: 

Ta alustab üldse sellega, kes on häkker (vastupidiselt enimlevinud kasutusele ei mõtle tema ja paljud kaasmõtlejad neid "vennikesi" kes arvutitesse sisse murravad). 

Siis kirjeldab ta häkkerlikku suhtumist. See sisaldab probleemide lahendamise huvi, automatiseerimise tahet, töö duubeldamise mõttetust (pole mõtet lahendada 2x sama probleemi) ja ka seda, et suhtumine ei asenda kompetentsi.

Veel kirjeldab ta põhioskusi, mida vajab häkker. Programmerimine oli muidugi esimene. Mainiti ka HTML-i oskust. Linuxi või mõne muu UNIXi versiooni kasutamine on teema, mis mul mitu aastat on kuskil kuklas plaanis olnud, aga pole piisavalt tõuget selle poole olnud. Arvan, et peagi teen selle ära. [Mulle meeldis see lõik kõige rohkem: see andis põhjendatult häid juhiseid, mida ja miks kindlasti tasuks endale selgeks teha, et midagi sellest vallast juurde õppida.]

Kuidas teenida staatust häkkerikultuuris on järgmine punkt. Siin tuuakse välja olulisi asju, mis kergitavad justkui sinu ranki: avatud lähtekoodiga projektides osalemine, testijaks olemine, infrastruktuuri haldamine, kasuliku info jagamine.

Lisaks tõi ka välja asju, mis paljud häkkerid teevad väljaspool häkkimist ja mis justkui on osad häkkerite maailmast, arendades neid üleüldiste distsipliinide kaudu ning mis annavad juurde häkkeriks olemisele.

Juhendist tuleb välja, et Raymond selgesõnaliselt pooldab (ülistab?) open-source lähenemist tarkvarale ja seega on tunda selle kirjatüki selge kallutatus. Mind see (otseselt) ei häiri (kaudselt häirib seetõttu, et see võib teisi häirida). Vaatamata sellele olen sellest kirjatükist väga vaimustunud ja tunnen KUI hea manuaal on see alustavale IT-tudengile ja võib-olla ka tulevasele häkkerile.

 

Kasutatud allikad:

http://www.catb.org/jargon [Jargon File]

http://catb.org/~esr/faqs/hacker-howto.html [How To Become A Hacker]

http://www.kakupesa.net/hacker/ [Tõlge: Kuidas saada häkkeriks]

E-ITSPEA 9: IT-juhid ja nende juhirollid

IT-juhtidel võib olla erinevaid rolle, nagu need on välja toonud sellenädalases lugemisteemas meie õppejõud Kaido "Kakk" Kikkas. Tänases postituses ma toon näitena kaks tuntud IT-juhti ja panen nad vastavusse ühe kirjeldatud rolliga.

 

Guido van Rossum 

Guido van Rossum on ühe maailmas enim kasutatava programmeerimiskeele Python autor, pikaaegne juhtivarendaja ja "heatahtlik diktaator". Kuna Pythoni puhul on tegemist avatud lähtekoodiga ("open source") projektiga, siis Van Rossum oli pigem selle "power broker'i" rollis. Temale antud tiitel "Benevolent dictator for life" ("eluagne heatahtlik diktaator") kirjeldab seda, et kuigi tegemist on kogukonna poolt arendatava projektiga, oli tema see, kel jäi viimne sõnaõigus ning eriarvamuste puhul kogukonnas oli tema, kes pidi tegema erapooletu valiku. (Aga miks ma räägin minevikuvormis "ta oli"? Seetõttu, et üle-eelmisel aastal lahkus Van Rossum "BDFL" rollist ja eelmisel aastal ka Dropbox'ist ning läks ametlikult erru.)

Steve Jobs

Apple üks asutajatest ja pikaaegne juht Steve Jobs, üks tehnoloogiaajaloo suurimaid innovaatoreid, oli tuntud kui otsustuskindel perfektsionist. Ta viis tihtipeale hullemeelsetena tunduvad ideed läbi kindlakäeliselt ja kõigutamatult ("leader'i" roll samas tugevalt segamini "power broker'iga"). See kindlasti oli ka üks põhjusi, miks ta üks hetk Apple'ist vallandati. Kuid hiljem sinna naastes jätkas ta revolutsiooni tehnoloogia valdkonnas ning ilmselt ei kujuta ettegi, milline oleks tänapäeva maailm, kui poleks Apple'it ja selle taga Steve Jobsi oma revolutsiooniliste ideedega.

Allikad:

E-ITSPEA 9: IT juhtimine ja riskihaldus

Guido van Rossum - Wikipedia 

Benevolent dictator for life - Wikipedia

E-ITSPEA 8: IT proff...?

IT-proff (professionaal) on definitsioon, mida on raske kasti panna ja öelda: "siit läheb piir". Aga kindlasti on mingid omadused, mis osasid inimesi teistest eristavad ja suurest massist nähtavale tõstavad. 

Eestis oleks selleks kindlasti (tänu suuresti Skype eduloole) start-up'indus. Edukad idufirmad on miski, mis hea ideega üsna väiksest algkapitalist võivad kasvada tohutu suureks. Uuemad näited Eestis oleks Transferwise, Pipedrive, Click & Grow ja muidugi väga tuntud Bolt (endine Taxify). Paistab kohe silma, kui meie väikesest Eestist pärit ettevõtted löövad kanda ülemaailmselt.

Idufirmade juures üks põhilisi omadusi, millega juhid (ja ka tegelikult kogu meeskond) peavad arvestama on võime kiiresti kohaneda. Idufirmad, eriti algusfaasis, on altid muutuma ja seda võib-olla väga drastiliselt. Kiire ettevõtte kasvuga kaasneb samuti palju muutusi, millega peab olema valmis kaasa minema.

E-ITSPEA 7: Copyleft

Copyleft on termin, mis enamus inimestele võõraks kipub jääma või võib hoopis segadust tekitada. See on põhimõtteliselt autoriõiguse üks rakendus, mis annab igaühele õiguse muuta ja levitada antud tööd, tingimusel, et igale originaalist tuletatud tööle rakenduvad samad eelnimetatud õigused. Siin on tegu 'autoriõiguse' ingliskeelse termini copyright  sõnamänguga (right -> left).

Erinevatel vabavaralistel litsentsidel on copylefti rakendumisest või mitte rakendumisest tulenevad erinevused. Need tulenevad sellega seondutavatest piirangutest (või paremini sõnastatult - piiridest). Üks enam levinud  copylefti rakendav litsents on GNU GPL (GNU General Public License), aga näiteks jälle BSD litsents on selline vabavaraline, mis seda ei rakenda.

Miks kasutada copylefti? Kasutades litsentsi, mis sisaldab copylefti, tagad sa olukorra, kus sinu tasuta ja vabalt levitatavat tarkvara saab kasutada ja muuta igaüks, aga välistab olukorra, kus keegi võtaks selle ja otsustaks, et ta küll muudab seda, kuid otsustab, et tema versioon jääb ainult tema poolt muudetavaks ning keegi teine ei pea saama teada, mis muutused täpselt said tehtud. Kõige levinum seda kasutav näide on GNU/Linux operatsioonisüsteemid, mis kasutavad GNU GPL-i. Selle tõttu ongi selle erinevaid distro'sid nii palju, et igat ühte neist võib võtta ja teha oma versioon, millel aga peavad jääma õiguseid, et keegi teine saaks teha samamoodi.

Aga miks mitte kasutada? Copylefti-vaba litsentsi kasutamine piirab vähem edasisi toiminguid. Sellist tarkvara saab hiljem litsenseerida teistsuguste litsentsidega, mis annab võimaluse panna muudetud versioonile peale ka mitte-vabavaraline litsents. Seda on kasutanud Google Androidi operatsioonisüsteemi puhul, mis kasutab Apache litsentsi (välja arvatud modifitseeritud Linuxi tuum). Aga enamus Androidiga telefonidest ja seadmetest kasutab versiooni, kuhu on lisatud GMS (Google Mobile Services) ja muid Google'i tarkvara juppe, mis ei kuulu üldse vabavara alla ja ei saa kasutada ilma Google poolt antud nõusolekuta.

Kasutatud allikad:

Copyleft – Vikipeedia

Android (operating system) - Wikipedia

Apache License - Wikipedia 

E-ITSPEA 7: Arvutid ja paragrahvid IIː litsentsid ja autoriõigus - ICO wiki  

 

E-ITSPEA 6: (Piraadipartei) Autoriõiguste Reform

Rootsi (Euroopa Parlamendis esindatud) Piraadipartei poolt välja antud raamatus The Case For Copyright Reform (2012) kirjeldatakse nende poolt pakutavat autoriõiguste reformi. Suuresti oli see kindlasti vastulöögiks (sel ajal palju poleemikat tekitanud) ACTA leppe kehtestamise soovile. Eelpool mainitud kirjatüki 2. peatükis on välja toodud nende põhiideed, mida võiks rakendada ja muuta seoses kehtiva autoriõiguste süsteemiga ja seeläbi (nende arust) inimeste vabaduse piiramisega. Seekordses postituses kommenteerin mõnda neist punktidest ja annan omapoolse arvamuse.

Nende esimene väljatoodud punkt on juba väga positiivse noodiga: kindlasti peaks säilima autorluse õigus. Keegi suvaline ei tohi saada väita, et meie oleme ABBA või mina olen kirjutanud kõik Paul McCartney lood. 

Teine punkt tekitab minus juba vastakaid tundeid. Nende arust peaks olema lubatud igasugune mitte-ärilisel eesmärgil kopeerimine ja levitamine. See lubaks igasuguse piraatluse, mille eesmärk ei ole tulu saada. Ma mõistan, et olukord, kui ma tahan oma ostetud CD-albumist varu- või lihtsalt koopia teha, ei tohiks see olla kuidagi ebaseaduslik ega karistatav. See võiks minna "koopia omatarbeks" klausli alla. Aga kui asi läheb massiliseks autoriõigustega kaitstud materjali tasuta levitamiseks, siis tunnen, et see pole moraalselt õige. Kuigi tegelikult olen ise ka vähesele määral (varem olnud suurel määral) piraat, siis eelistan võimaluse olemasolul tasustada filmi/muusika vm sellise autoreid vaeva nähtud töö eest, mida mina võin nautida ja ei arva, et selline tegevus võiks olla soositud.

Üllatavat mõtteainet andis mulle kolmas punkt, mis rääkis autoriõiguste kehtivuse pikkusest. Nende arust on praegu kehtiv seadus - autoriõigus ja selle eest tasu küsimine kehtivad kuni 70 aastat veel pärast autori surma - loomingu vabadust piirav. Nende idee on see piir viia 20 aastani, alates loometöö avaldamisest. Mulle see idee päris meeldib. 20 aastat tundub mõistlik aeg, mida arvestada tulu toovaks, teose või muu loomingu loomisel. Aga samas tunnen, et see võib jääda veidi lühikeseks. Näiteks kui ma oleks kirjanik, siis ma arvan, et ma tunneksin ebakindlalt end, teades, et pärast 20 aastat mul pole õigust sellelt raamatult tulu teenida. Sarnane tunne oleks muusikaga.. või ka tegelikult paljude loomingutega. See punkt tekitab üldiselt minus nii toetavaid kui ka vastakaid mõtteid. Kui mina valiks aastate arvu, siis ma valiks selle pikema kui 20 aastat. [Selle punkti pikemas kirjelduses oli ka väga hästi välja toodud, miks ei oleks mõtekas erinevatele valdkondadele eri pikkusega autoriõigusi anda. Inimestel tekib ikka endale südamelähedasemate teemade puhul tunne, et selle puhul võiks see pikem olla. Mõtekas on lihtsalt ühine ajapikkus kehtestada.]

Ülejäänud punktidega saab lähemalt tutvuda teose 2. peatükist 
"A Constructive Proposal For Copyright Reform"

Viited:

1. falkvinge.net/wp-content/uploads/large/The Case For Copyright Reform (2012) Engstrom-Falkvinge.pdf [The Case for Copyright Reform]

E-ITSPEA 5: Netiquette

Netikett

 

Virginia Shea raamatus "Netiquette" kirjeldab ta 10 punkti, mis iseloomustavad internetisuhtluse ja käitumise häid tavasid, nö "netiketti". Kuigi internet ja selles toimuv on palju muutunud, siis need kirja pandud tavad on sama olulised ja head neti-etiketti juhised, mida järgida, kui olid need raamatu publitseerimise ajal.

Ole inimene

Ma tooksin siin välja esimese reegli "Ole inimene". Internetis olles võime unustada ära, kes me oleme, kus me oleme ja kuidas me käitume. Ekraani taga peidus olles, lendab justkui mingi punn pealt. Seda tuleb endale teadvustada, et teisel pool ekraani on samamoodi inimesed, nagu need, kellega näost näkku kokku puutud.

Üks ootamatult positiivne näide on minu arust meie "Programmeerimise algkursuse" Discordi server (Python 2020). Seal vahepeal leidub inimesi, kes ei saa aru, kus nad on ja mida nad teevad ning lööb ka üles keelebarjäär ning siis kirjutatakse pidevalt suvalise repliike teistele vahele, kus oluline tekst saab täis pikitud "Mis?" või "Ma ei saa aru?" tekstidega või hoopis vastupidiselt "random" kanalis sildistatakse teksti spam'iks, aga mis ongi keskkond mõeldud inimestel enda väljendamiseks, mitte ainult olulise edastamiseks. Vaatamata sellisele käitumisel on lausa imeline näha, kuidas inimesed suudavad säilitada külma närvi ja viisakalt selgitada olukorda, et kuidas siin serveris vestlemine on üles ehitatud. On ju temagi inimene. See läheb ka kokku "Netiquette'i" 10. punktiga "Andesta teistele nende eksimused". Inimesed õpivad just tavaliselt hästi läbi eksimuste ning kui leidub inimesi, kes ilma lõugama hakkamata suudavad suunata ja ka asja nii kontrolli alla saada, siis on see üks hea õppetund.

E-ITSPEA 4: Eesti Infoühiskonna Arengukava 2020

 

Dokument Eesti Infoühiskonna Arengukava 2020 kirjutati juba enne 2014. aastat. Selle teises peatükis on ära toodud Infoühiskonna Visioon 2020. Erinevaid punkte on seal päris palju, aga mina tooksin sealt välja kaks: esiteks, mis on minu arust realiseerunud ja teine, mis minu arvates ei ole.

E-residentsus 

E-residentsus on küll eesmärk, mis sai ruttu saavutatud. 2014. aasta detsembriks oli asi käima löödud ja briti ajakirjanik (ja estofiil) Edward Lucas sai esimeseks e-residendiks. [Lucas, lisaks The Times'is rubriigi kirjutamisele, asutas 1992. aastal Baltic Independent'i, mis 1996. moodustas ühe teise balti ajakirjaga liitudes The Baltic Times'i.] E-residentsus avas välisettevõtjatel võimaluse kasutada meie riigi e-teenuseid ja anda digitaalset allkirja. Põhiliselt oli see esialgu suunatud välismaiste arendajate (😉) ja autorite jaoks, aga nüüdseks kasutatakse laialdaselt erinevates rahvusvahelistes äri valdkondades. E-residentsus on saanud palju positiivset tagasisidet ning seda on kajastatud paljudes suurtes meediaväljaannetes üle maailma (nt USA The Wall Street Journal ja UK The Guardian).

Personaliseeritum haridus

Mis aga pole minu arust realiseerunud on punkt, mis ütleb nõnda: "Haridus on muudetud IKT võimaluste mitmekesise kasutamise najal personaliseerituks ja paindlikuks, sealhulgas ümber-ja täiendõpe. Käib agar teadmiste ja oskuste omandamine kiirelt ja pidevalt kogu elu jooksul." Ma tean, et küll pürgitakse selle poole, aga minu arust ei ole õpe eriti personaliseeritud. Vähemalt keskharidus on kõigil ühtse klassi malli järgi. Gümnaasiumisse astudes ja seal olles on väiksed võimalused valida lisaks, aga suures osas on kõik enam-vähem sama. Ma loodan, et koroonakriisi tõttu, mis tegi kogu õppetöö keerulisemaks, tuleb uudseid lahendusi õppimisse. Aga mitte lihtsalt ägedaid digitaliseerituid õppevorme, vaid asju, millest on õppijatel ka reaalselt rohkem kasu ja mis toetavad isiklikku lähenemist õppimisele.

E-ITSPEA 3: Wikipedia ja entsüklopeediad

Wikipedia ja entsüklopeediad

Ma mäletan veel seda aega, kus päris palju infot otsiti veel teatmeteostest, nagu näiteks entsüklopeediatest või muudest spetsiaalsema valdkonna raamatutest. Ma arvan, et interneti "võlud": guugeldamine ja wikitamine polnud veel nii laialt levinud ja raamatud olid hea turvaline allikas. Meie peres kasutusel olnud ENE-d (Eesti Nõukogude Entsüklopeedia) ja uuemad EE-d ei olnud kindlasti kõige ajakohasemad ja kindlasti ka tsensuurist ja ideoloogiast tingituna ka kallutamata. Wikipedia on vastukaaluks jälle pidevalt uuenev ja täienev ega püsi staatilise ja vananevana.

Wikid oma avatusega on loonud uue mooduse, kuidas infole lähenetakse. Siin mitte ei usaldata tähtsate ekspertide kirjapandut, vaid kontrollitakse üldsuse abil kõik koos, kas info vastab tõele või vajab parandamist täpsustamist või hoopiski eemaldamist. 

Kui nüüd on avatuna internetis saadaval nii palju infot, siis väiksemate asjadega kontrollimiseks ei pea sukelduma infootsingute jäneseurgu, vaid piisab paarist otsingusõnast, et info kätte saada. Nii saab  väikese kaaluga vähemtähtsaid asju lihtsalt järgi pärida. Aga ikka jääb raamatukogude, kvaliteetsete raamatute ja kvalifitseeritud veebisaitide tähtsus ja usaldatavus. Teaduslike uuringute ja tähtsate uurimuste jaoks ei piisa tsiteerida ja võtta allikana rahva poolt ühtsena tunnustatud fakte, vaid peab kaevuma sügavamale ja kindlamatele allikatele.

 

E-ITSPEA 2: interneti vaarisad

 

Emotikonid (ja emojid)

Puhta teksti ("plain text") levikuga internetis (ja ka selle eelkäijates) tekkis probleem, kui inimesed said aru, et lihtsa tekstiga on oluliselt keerulisem väljendada emotsiooni. Väga lihtne on mõista teksti valesti, kui sul puuduvad näiteks inimese ilmed ja hääletoon, mõistmaks teksti selgemat tähendust.

Alles hiljuti populaarsete 'emotikonide' levikule pani alguse professor Scott Fahlman aastal 1984, keda pahandas, et tema kooli teadetetahvlil ilmunud naljadel ja sealsetel tõsiselt võetavatel tekstidel oli õpilastel raske vahet teha. Ja ta pakkus välja, et kirjamärkide kombinatsioon ":-)" tähendaks, et tegu on naljaga ja pannes teksti sisse sellise ":-(" sümbolite järjestuse, siis inimesed teaksid, et võtavad loetud tõsiselt. Aga ruttu sai viimastest nägu meenutavatest märkidest tähendused, mis tähistasid vastavalt kas rõõmu ja rahulolu või pahameelt ja kurbust. Interneti ja sellega koos jututubade ja sõnumiplatvormide levikuga tekkis selliseid märke aina juurde ja see sai inimeste teksti kaunistavaks tavaliseks osaks.

1999. aastal sai Jaapanist alguse tänapäeval tuntud standard nimega emoji (tuleneb jaapani keelest: "e-" tähendab "pilt" ja "-moji", mis tähendab "tähemärki"). Sel ajal olid need 178 erinevat 12x12 pikslit kõrged ja laiad pildikesed. Aga kuigi meie oleme harjunud selliseid märke nägema kui väikseid "pildikesi", siis tegelikult saadetakse neid kui väikeseid tekstijupikesi, mille programm ise tõlgendab "pildikesteks" (kuna pildi saatmine läbi interneti on ikkagi palju mahukam, kui väikese tekstijupi). Sel ajal aga kasutas iga platvorm ja tootja iseendaja "emojisid", millest aga üks hetk saadi aru, et kui tahta saata selline pilt ühest keskkonnast teise, siis on selleks vaja ühtset standardit. Tuligi appi UNICODE aastal 2010. (Kuigi emoji-d töötasid "cross-platform" ka juba veidi enne seda, siis UNICODE lõi ühtse standardi.) Nüüd on igal uuel emojil, mis luuakse, kindel UNICODE-i väärtus. Näiteks tavaline naerunägu "🙂" (mida võiks kui võtta emotikoni ":-)" või ":)") on  UNICODE-is "U+1F642". 

Iga päev seda kasutades, ei aimagi inimesed, mis selliste süsteemide taga peidus tegelikult on ja kust nad alguse on saanud.

IRC (Internet Relay Chat)

Meile tuttavatest veebi alustaladest - brauseritest - isegi vanem 'sugulane' on (osadele tuttav) IRC, mis on praegustele Facebook Messengeridele ja Whatsappidele esiisaks. Selle loojaks on üllatavalt meie põhjanaaber Soomest, täpsemalt mees nimega Jarkko "Wiz" Oikarinen, kes oma vabast ajast lõi esimese IRC kliendi ja ka serveri. Vaikselt levis see mööda Soomet ning ka edasi põhjamaadesse, kuni sellest sai lõpuks üle maailma tuntud suhtlemise platvorm, millest loodi mitmeid erinevaid harusid ("forks"). Ajapikku on IRC populaarsus drastiliselt kahanenud ja selle on välja söönud uuemad keskkonnad nagu näiteks Windows Live Messenger (rahvakeeli "MSN"), mille omakorda on välja puksinud Facebook ja muud sotsiaalvõrgustikud ja suhtluskeskkonnad. Aga IRC pole täielikult kadunud kuhugi - kindlates ringkondades ja tihtipeale rohkem "tech-minded" inimeste seas on IRC täiesti elus ja "hingab".

Allikad:

The History of Emoticons and Emoji [ https://www.youtube.com/watch?v=NCKFH5erf6Y ]

Who Invented Emoticons and Emoji? [ https://www.thoughtco.com/emoticons-and-emoji-1991412 ]

History of IRC (Internet Relay Chat) [ https://daniel.haxx.se/irchistory.html ]

E-ITSPEA 1: Suursugused läbikukkumised

 

Täiesti selge on fakt, et kõik ei saa kõiges läbi lüüa. Nii on ka IT-maailmas palju lugusid, kus on üritatud millegi suurega hakkama saada, aga see on rohkem või vähem ebaõnnestunud. Siin toon välja mõned näited.

Google glass

Ma arvan, et paljud meist mäletavad laineid löönud futuristlikku ideed, mis kujutas endast prille, mis istusid su nina peal ja justkui filmis kuvasid su silme (/silma!) ette erinevaid kujutisi ja pildikesi. Selline idee iseenesest pole üldse halb ja oli (ja on ka kindlasti siiani) paljude jaoks põnevust tekitav. Aga oli mitmeid põhjuseid, miks selline seadeldis kanda ei kinnitanud. 

Üheks oli kindlasti välimus. Kuigi mõni võib olla nõus vaatama sellest mööda, siis ausalt öelda (ja minuga nõustuvad paljud) ei näinud need prillid just kõige stiilsemad välja. 

Teiseks oli privaatsuse küsimused. Paljusid häiris mõte, et prillidel on kaamera, mis võib tegelikult igal ajahetkel inimese teadmata vaadata, kus sa oled või mis sa teed. 

Lisaks tervislikud mured. Kuigi meiega igapäevaselt kaasas kantavad telefoni ja muud seadmed levitavad pidevalt kiirgusi, siis siiski kui selline seadeldis istub otse su naha vastas ja otse sinu peas, kus teatavasti on üks inimese tähtsamaid elundeid, ei olnud selline mõte just paljudele meeltmööda. 

Kindlasti ka hind. Uued tehnoloogiad on ikka enamasti tulnud kallite hinnasiltidega, aga kui sa pead välja käima $1500 seadme eest, mis on mitmest küljest päris puudulik, siis enamus inimesed pigem hoiavad seda raha hoopis millegi muu jaoks.

Windows Phone

Kõik on kuulnud ja ka tihtipeale nalja heitnud Windowsiga telefonide üle ning mõni (tunnen kaasa) isegi omanud mõnda. Microsoft, kõige levinuma operatsioonisüsteemi Windowsi omanikuna, proovis seda platvormi ka telefonide peal läbi lööma panna, aga ajalugu näitab, et päris nii see ei läinud.

Suuresti oli süüdi tugev konkurents Apple ja Google poolt vastavalt oma iOS-i ja Androidi näol. Selleks hetkeks kui Microsoft oma eelmise põlvkonna Windows Mobile'i arendamise asemel tahtis ka teiste suurte tegijatega võistlema tulla, olid Apple ja Google juba nii tugevalt kanda kinnitanud, et lootust oli vähe.

Androidil oli eeliseks see, et nemad ei tegelnud riistvara poolega. Nemad lõid lepinguid teiste telefonitootjatega, kes tarkvara ise oma telefonidel käima panid. Vaene Microsoft, kes ikkagi pigem tuntud oma tarkvaralise poolega, ei suutnud vastu panna oma vastaste telefonide võimsusele. Apple'il, kes see-eest on oma tark- ja riistvara pidevalt ühes komplektis teinud, polnud sellega probleemi.
Windows Phone-i kõige suurem puudus oli ikkagi kindlasti äppide väga kehv saadavus. Kui Andoid ja iOS uputasid erinevatest äppidest, mis suuresti kujundasidki nende populaarsuse ja teevad seda siiani, siis Windows Phone'i puhul seda öelda ei saaks.

iPhone 5c

Kuigi iPhone'i 5s seeria odav pisimudel on juba suhteliselt unustuste hõlma vajunud, siis ei tasu mainimata jätta mudel, millega Apple püüdis jõuda madalama ostujõuga piirkondade või inimesteni. Kui mudel välja tuli, siis mäletan nalju 5c nime üle: kuigi täht "c" pidi tähendama sõna "color", siis paljud nimetasid seda "5 cheap" (mis vastas tõele) või veel hullem "5 crap".

Kuigi hind oli kindlasti mitmetele väga tõmbav, siis ei suutnud telefon võistelda on "vanema venna" iPhone 5s-iga, mis oli vaatamata palju parematele näitajatele ikkagi liiga väikese hinnavahega. Ja ega see ei läinud kokku Steve Jobsi põhimõttega "we don't do cheap".

Vaatamata 5c ebaedule, suutis Apple parandada oma vigu ja tulla paar aastat hiljem turule väga eduka madalama hinnaklassiga telefoniga iPhone SE-ga, mille koostekvaliteet ja välimus ning sisu polnud võrreldavad 5c omadega. Nad otsustasid võtta vanema mudeli ja täita selle uuema sisuga.