Dokument Eesti Infoühiskonna Arengukava 2020 kirjutati juba enne 2014. aastat. Selle teises peatükis on ära toodud Infoühiskonna Visioon 2020. Erinevaid punkte on seal päris palju, aga mina tooksin sealt välja kaks: esiteks, mis on minu arust realiseerunud ja teine, mis minu arvates ei ole.
E-residentsus
E-residentsus on küll eesmärk, mis sai ruttu saavutatud. 2014. aasta detsembriks oli asi käima löödud ja briti ajakirjanik (ja estofiil) Edward Lucas sai esimeseks e-residendiks. [Lucas, lisaks The Times'is rubriigi kirjutamisele, asutas 1992. aastal Baltic Independent'i, mis 1996. moodustas ühe teise balti ajakirjaga liitudes The Baltic Times'i.] E-residentsus avas välisettevõtjatel võimaluse kasutada meie riigi e-teenuseid ja anda digitaalset allkirja. Põhiliselt oli see esialgu suunatud välismaiste arendajate (😉) ja autorite jaoks, aga nüüdseks kasutatakse laialdaselt erinevates rahvusvahelistes äri valdkondades. E-residentsus on saanud palju positiivset tagasisidet ning seda on kajastatud paljudes suurtes meediaväljaannetes üle maailma (nt USA The Wall Street Journal ja UK The Guardian).
Personaliseeritum haridus
Mis aga pole minu arust realiseerunud on punkt, mis ütleb nõnda: "Haridus on muudetud IKT võimaluste mitmekesise kasutamise najal personaliseerituks ja paindlikuks, sealhulgas ümber-ja täiendõpe. Käib agar teadmiste ja oskuste omandamine kiirelt ja pidevalt kogu elu jooksul." Ma tean, et küll pürgitakse selle poole, aga minu arust ei ole õpe eriti personaliseeritud. Vähemalt keskharidus on kõigil ühtse klassi malli järgi. Gümnaasiumisse astudes ja seal olles on väiksed võimalused valida lisaks, aga suures osas on kõik enam-vähem sama. Ma loodan, et koroonakriisi tõttu, mis tegi kogu õppetöö keerulisemaks, tuleb uudseid lahendusi õppimisse. Aga mitte lihtsalt ägedaid digitaliseerituid õppevorme, vaid asju, millest on õppijatel ka reaalselt rohkem kasu ja mis toetavad isiklikku lähenemist õppimisele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar