E-ITSPEA 3: Wikipedia ja entsüklopeediad

Wikipedia ja entsüklopeediad

Ma mäletan veel seda aega, kus päris palju infot otsiti veel teatmeteostest, nagu näiteks entsüklopeediatest või muudest spetsiaalsema valdkonna raamatutest. Ma arvan, et interneti "võlud": guugeldamine ja wikitamine polnud veel nii laialt levinud ja raamatud olid hea turvaline allikas. Meie peres kasutusel olnud ENE-d (Eesti Nõukogude Entsüklopeedia) ja uuemad EE-d ei olnud kindlasti kõige ajakohasemad ja kindlasti ka tsensuurist ja ideoloogiast tingituna ka kallutamata. Wikipedia on vastukaaluks jälle pidevalt uuenev ja täienev ega püsi staatilise ja vananevana.

Wikid oma avatusega on loonud uue mooduse, kuidas infole lähenetakse. Siin mitte ei usaldata tähtsate ekspertide kirjapandut, vaid kontrollitakse üldsuse abil kõik koos, kas info vastab tõele või vajab parandamist täpsustamist või hoopiski eemaldamist. 

Kui nüüd on avatuna internetis saadaval nii palju infot, siis väiksemate asjadega kontrollimiseks ei pea sukelduma infootsingute jäneseurgu, vaid piisab paarist otsingusõnast, et info kätte saada. Nii saab  väikese kaaluga vähemtähtsaid asju lihtsalt järgi pärida. Aga ikka jääb raamatukogude, kvaliteetsete raamatute ja kvalifitseeritud veebisaitide tähtsus ja usaldatavus. Teaduslike uuringute ja tähtsate uurimuste jaoks ei piisa tsiteerida ja võtta allikana rahva poolt ühtsena tunnustatud fakte, vaid peab kaevuma sügavamale ja kindlamatele allikatele.

 

E-ITSPEA 2: interneti vaarisad

 

Emotikonid (ja emojid)

Puhta teksti ("plain text") levikuga internetis (ja ka selle eelkäijates) tekkis probleem, kui inimesed said aru, et lihtsa tekstiga on oluliselt keerulisem väljendada emotsiooni. Väga lihtne on mõista teksti valesti, kui sul puuduvad näiteks inimese ilmed ja hääletoon, mõistmaks teksti selgemat tähendust.

Alles hiljuti populaarsete 'emotikonide' levikule pani alguse professor Scott Fahlman aastal 1984, keda pahandas, et tema kooli teadetetahvlil ilmunud naljadel ja sealsetel tõsiselt võetavatel tekstidel oli õpilastel raske vahet teha. Ja ta pakkus välja, et kirjamärkide kombinatsioon ":-)" tähendaks, et tegu on naljaga ja pannes teksti sisse sellise ":-(" sümbolite järjestuse, siis inimesed teaksid, et võtavad loetud tõsiselt. Aga ruttu sai viimastest nägu meenutavatest märkidest tähendused, mis tähistasid vastavalt kas rõõmu ja rahulolu või pahameelt ja kurbust. Interneti ja sellega koos jututubade ja sõnumiplatvormide levikuga tekkis selliseid märke aina juurde ja see sai inimeste teksti kaunistavaks tavaliseks osaks.

1999. aastal sai Jaapanist alguse tänapäeval tuntud standard nimega emoji (tuleneb jaapani keelest: "e-" tähendab "pilt" ja "-moji", mis tähendab "tähemärki"). Sel ajal olid need 178 erinevat 12x12 pikslit kõrged ja laiad pildikesed. Aga kuigi meie oleme harjunud selliseid märke nägema kui väikseid "pildikesi", siis tegelikult saadetakse neid kui väikeseid tekstijupikesi, mille programm ise tõlgendab "pildikesteks" (kuna pildi saatmine läbi interneti on ikkagi palju mahukam, kui väikese tekstijupi). Sel ajal aga kasutas iga platvorm ja tootja iseendaja "emojisid", millest aga üks hetk saadi aru, et kui tahta saata selline pilt ühest keskkonnast teise, siis on selleks vaja ühtset standardit. Tuligi appi UNICODE aastal 2010. (Kuigi emoji-d töötasid "cross-platform" ka juba veidi enne seda, siis UNICODE lõi ühtse standardi.) Nüüd on igal uuel emojil, mis luuakse, kindel UNICODE-i väärtus. Näiteks tavaline naerunägu "🙂" (mida võiks kui võtta emotikoni ":-)" või ":)") on  UNICODE-is "U+1F642". 

Iga päev seda kasutades, ei aimagi inimesed, mis selliste süsteemide taga peidus tegelikult on ja kust nad alguse on saanud.

IRC (Internet Relay Chat)

Meile tuttavatest veebi alustaladest - brauseritest - isegi vanem 'sugulane' on (osadele tuttav) IRC, mis on praegustele Facebook Messengeridele ja Whatsappidele esiisaks. Selle loojaks on üllatavalt meie põhjanaaber Soomest, täpsemalt mees nimega Jarkko "Wiz" Oikarinen, kes oma vabast ajast lõi esimese IRC kliendi ja ka serveri. Vaikselt levis see mööda Soomet ning ka edasi põhjamaadesse, kuni sellest sai lõpuks üle maailma tuntud suhtlemise platvorm, millest loodi mitmeid erinevaid harusid ("forks"). Ajapikku on IRC populaarsus drastiliselt kahanenud ja selle on välja söönud uuemad keskkonnad nagu näiteks Windows Live Messenger (rahvakeeli "MSN"), mille omakorda on välja puksinud Facebook ja muud sotsiaalvõrgustikud ja suhtluskeskkonnad. Aga IRC pole täielikult kadunud kuhugi - kindlates ringkondades ja tihtipeale rohkem "tech-minded" inimeste seas on IRC täiesti elus ja "hingab".

Allikad:

The History of Emoticons and Emoji [ https://www.youtube.com/watch?v=NCKFH5erf6Y ]

Who Invented Emoticons and Emoji? [ https://www.thoughtco.com/emoticons-and-emoji-1991412 ]

History of IRC (Internet Relay Chat) [ https://daniel.haxx.se/irchistory.html ]

E-ITSPEA 1: Suursugused läbikukkumised

 

Täiesti selge on fakt, et kõik ei saa kõiges läbi lüüa. Nii on ka IT-maailmas palju lugusid, kus on üritatud millegi suurega hakkama saada, aga see on rohkem või vähem ebaõnnestunud. Siin toon välja mõned näited.

Google glass

Ma arvan, et paljud meist mäletavad laineid löönud futuristlikku ideed, mis kujutas endast prille, mis istusid su nina peal ja justkui filmis kuvasid su silme (/silma!) ette erinevaid kujutisi ja pildikesi. Selline idee iseenesest pole üldse halb ja oli (ja on ka kindlasti siiani) paljude jaoks põnevust tekitav. Aga oli mitmeid põhjuseid, miks selline seadeldis kanda ei kinnitanud. 

Üheks oli kindlasti välimus. Kuigi mõni võib olla nõus vaatama sellest mööda, siis ausalt öelda (ja minuga nõustuvad paljud) ei näinud need prillid just kõige stiilsemad välja. 

Teiseks oli privaatsuse küsimused. Paljusid häiris mõte, et prillidel on kaamera, mis võib tegelikult igal ajahetkel inimese teadmata vaadata, kus sa oled või mis sa teed. 

Lisaks tervislikud mured. Kuigi meiega igapäevaselt kaasas kantavad telefoni ja muud seadmed levitavad pidevalt kiirgusi, siis siiski kui selline seadeldis istub otse su naha vastas ja otse sinu peas, kus teatavasti on üks inimese tähtsamaid elundeid, ei olnud selline mõte just paljudele meeltmööda. 

Kindlasti ka hind. Uued tehnoloogiad on ikka enamasti tulnud kallite hinnasiltidega, aga kui sa pead välja käima $1500 seadme eest, mis on mitmest küljest päris puudulik, siis enamus inimesed pigem hoiavad seda raha hoopis millegi muu jaoks.

Windows Phone

Kõik on kuulnud ja ka tihtipeale nalja heitnud Windowsiga telefonide üle ning mõni (tunnen kaasa) isegi omanud mõnda. Microsoft, kõige levinuma operatsioonisüsteemi Windowsi omanikuna, proovis seda platvormi ka telefonide peal läbi lööma panna, aga ajalugu näitab, et päris nii see ei läinud.

Suuresti oli süüdi tugev konkurents Apple ja Google poolt vastavalt oma iOS-i ja Androidi näol. Selleks hetkeks kui Microsoft oma eelmise põlvkonna Windows Mobile'i arendamise asemel tahtis ka teiste suurte tegijatega võistlema tulla, olid Apple ja Google juba nii tugevalt kanda kinnitanud, et lootust oli vähe.

Androidil oli eeliseks see, et nemad ei tegelnud riistvara poolega. Nemad lõid lepinguid teiste telefonitootjatega, kes tarkvara ise oma telefonidel käima panid. Vaene Microsoft, kes ikkagi pigem tuntud oma tarkvaralise poolega, ei suutnud vastu panna oma vastaste telefonide võimsusele. Apple'il, kes see-eest on oma tark- ja riistvara pidevalt ühes komplektis teinud, polnud sellega probleemi.
Windows Phone-i kõige suurem puudus oli ikkagi kindlasti äppide väga kehv saadavus. Kui Andoid ja iOS uputasid erinevatest äppidest, mis suuresti kujundasidki nende populaarsuse ja teevad seda siiani, siis Windows Phone'i puhul seda öelda ei saaks.

iPhone 5c

Kuigi iPhone'i 5s seeria odav pisimudel on juba suhteliselt unustuste hõlma vajunud, siis ei tasu mainimata jätta mudel, millega Apple püüdis jõuda madalama ostujõuga piirkondade või inimesteni. Kui mudel välja tuli, siis mäletan nalju 5c nime üle: kuigi täht "c" pidi tähendama sõna "color", siis paljud nimetasid seda "5 cheap" (mis vastas tõele) või veel hullem "5 crap".

Kuigi hind oli kindlasti mitmetele väga tõmbav, siis ei suutnud telefon võistelda on "vanema venna" iPhone 5s-iga, mis oli vaatamata palju parematele näitajatele ikkagi liiga väikese hinnavahega. Ja ega see ei läinud kokku Steve Jobsi põhimõttega "we don't do cheap".

Vaatamata 5c ebaedule, suutis Apple parandada oma vigu ja tulla paar aastat hiljem turule väga eduka madalama hinnaklassiga telefoniga iPhone SE-ga, mille koostekvaliteet ja välimus ning sisu polnud võrreldavad 5c omadega. Nad otsustasid võtta vanema mudeli ja täita selle uuema sisuga.