E-ITSPEA 7: Copyleft

Copyleft on termin, mis enamus inimestele võõraks kipub jääma või võib hoopis segadust tekitada. See on põhimõtteliselt autoriõiguse üks rakendus, mis annab igaühele õiguse muuta ja levitada antud tööd, tingimusel, et igale originaalist tuletatud tööle rakenduvad samad eelnimetatud õigused. Siin on tegu 'autoriõiguse' ingliskeelse termini copyright  sõnamänguga (right -> left).

Erinevatel vabavaralistel litsentsidel on copylefti rakendumisest või mitte rakendumisest tulenevad erinevused. Need tulenevad sellega seondutavatest piirangutest (või paremini sõnastatult - piiridest). Üks enam levinud  copylefti rakendav litsents on GNU GPL (GNU General Public License), aga näiteks jälle BSD litsents on selline vabavaraline, mis seda ei rakenda.

Miks kasutada copylefti? Kasutades litsentsi, mis sisaldab copylefti, tagad sa olukorra, kus sinu tasuta ja vabalt levitatavat tarkvara saab kasutada ja muuta igaüks, aga välistab olukorra, kus keegi võtaks selle ja otsustaks, et ta küll muudab seda, kuid otsustab, et tema versioon jääb ainult tema poolt muudetavaks ning keegi teine ei pea saama teada, mis muutused täpselt said tehtud. Kõige levinum seda kasutav näide on GNU/Linux operatsioonisüsteemid, mis kasutavad GNU GPL-i. Selle tõttu ongi selle erinevaid distro'sid nii palju, et igat ühte neist võib võtta ja teha oma versioon, millel aga peavad jääma õiguseid, et keegi teine saaks teha samamoodi.

Aga miks mitte kasutada? Copylefti-vaba litsentsi kasutamine piirab vähem edasisi toiminguid. Sellist tarkvara saab hiljem litsenseerida teistsuguste litsentsidega, mis annab võimaluse panna muudetud versioonile peale ka mitte-vabavaraline litsents. Seda on kasutanud Google Androidi operatsioonisüsteemi puhul, mis kasutab Apache litsentsi (välja arvatud modifitseeritud Linuxi tuum). Aga enamus Androidiga telefonidest ja seadmetest kasutab versiooni, kuhu on lisatud GMS (Google Mobile Services) ja muid Google'i tarkvara juppe, mis ei kuulu üldse vabavara alla ja ei saa kasutada ilma Google poolt antud nõusolekuta.

Kasutatud allikad:

Copyleft – Vikipeedia

Android (operating system) - Wikipedia

Apache License - Wikipedia 

E-ITSPEA 7: Arvutid ja paragrahvid IIː litsentsid ja autoriõigus - ICO wiki  

 

E-ITSPEA 6: (Piraadipartei) Autoriõiguste Reform

Rootsi (Euroopa Parlamendis esindatud) Piraadipartei poolt välja antud raamatus The Case For Copyright Reform (2012) kirjeldatakse nende poolt pakutavat autoriõiguste reformi. Suuresti oli see kindlasti vastulöögiks (sel ajal palju poleemikat tekitanud) ACTA leppe kehtestamise soovile. Eelpool mainitud kirjatüki 2. peatükis on välja toodud nende põhiideed, mida võiks rakendada ja muuta seoses kehtiva autoriõiguste süsteemiga ja seeläbi (nende arust) inimeste vabaduse piiramisega. Seekordses postituses kommenteerin mõnda neist punktidest ja annan omapoolse arvamuse.

Nende esimene väljatoodud punkt on juba väga positiivse noodiga: kindlasti peaks säilima autorluse õigus. Keegi suvaline ei tohi saada väita, et meie oleme ABBA või mina olen kirjutanud kõik Paul McCartney lood. 

Teine punkt tekitab minus juba vastakaid tundeid. Nende arust peaks olema lubatud igasugune mitte-ärilisel eesmärgil kopeerimine ja levitamine. See lubaks igasuguse piraatluse, mille eesmärk ei ole tulu saada. Ma mõistan, et olukord, kui ma tahan oma ostetud CD-albumist varu- või lihtsalt koopia teha, ei tohiks see olla kuidagi ebaseaduslik ega karistatav. See võiks minna "koopia omatarbeks" klausli alla. Aga kui asi läheb massiliseks autoriõigustega kaitstud materjali tasuta levitamiseks, siis tunnen, et see pole moraalselt õige. Kuigi tegelikult olen ise ka vähesele määral (varem olnud suurel määral) piraat, siis eelistan võimaluse olemasolul tasustada filmi/muusika vm sellise autoreid vaeva nähtud töö eest, mida mina võin nautida ja ei arva, et selline tegevus võiks olla soositud.

Üllatavat mõtteainet andis mulle kolmas punkt, mis rääkis autoriõiguste kehtivuse pikkusest. Nende arust on praegu kehtiv seadus - autoriõigus ja selle eest tasu küsimine kehtivad kuni 70 aastat veel pärast autori surma - loomingu vabadust piirav. Nende idee on see piir viia 20 aastani, alates loometöö avaldamisest. Mulle see idee päris meeldib. 20 aastat tundub mõistlik aeg, mida arvestada tulu toovaks, teose või muu loomingu loomisel. Aga samas tunnen, et see võib jääda veidi lühikeseks. Näiteks kui ma oleks kirjanik, siis ma arvan, et ma tunneksin ebakindlalt end, teades, et pärast 20 aastat mul pole õigust sellelt raamatult tulu teenida. Sarnane tunne oleks muusikaga.. või ka tegelikult paljude loomingutega. See punkt tekitab üldiselt minus nii toetavaid kui ka vastakaid mõtteid. Kui mina valiks aastate arvu, siis ma valiks selle pikema kui 20 aastat. [Selle punkti pikemas kirjelduses oli ka väga hästi välja toodud, miks ei oleks mõtekas erinevatele valdkondadele eri pikkusega autoriõigusi anda. Inimestel tekib ikka endale südamelähedasemate teemade puhul tunne, et selle puhul võiks see pikem olla. Mõtekas on lihtsalt ühine ajapikkus kehtestada.]

Ülejäänud punktidega saab lähemalt tutvuda teose 2. peatükist 
"A Constructive Proposal For Copyright Reform"

Viited:

1. falkvinge.net/wp-content/uploads/large/The Case For Copyright Reform (2012) Engstrom-Falkvinge.pdf [The Case for Copyright Reform]

E-ITSPEA 5: Netiquette

Netikett

 

Virginia Shea raamatus "Netiquette" kirjeldab ta 10 punkti, mis iseloomustavad internetisuhtluse ja käitumise häid tavasid, nö "netiketti". Kuigi internet ja selles toimuv on palju muutunud, siis need kirja pandud tavad on sama olulised ja head neti-etiketti juhised, mida järgida, kui olid need raamatu publitseerimise ajal.

Ole inimene

Ma tooksin siin välja esimese reegli "Ole inimene". Internetis olles võime unustada ära, kes me oleme, kus me oleme ja kuidas me käitume. Ekraani taga peidus olles, lendab justkui mingi punn pealt. Seda tuleb endale teadvustada, et teisel pool ekraani on samamoodi inimesed, nagu need, kellega näost näkku kokku puutud.

Üks ootamatult positiivne näide on minu arust meie "Programmeerimise algkursuse" Discordi server (Python 2020). Seal vahepeal leidub inimesi, kes ei saa aru, kus nad on ja mida nad teevad ning lööb ka üles keelebarjäär ning siis kirjutatakse pidevalt suvalise repliike teistele vahele, kus oluline tekst saab täis pikitud "Mis?" või "Ma ei saa aru?" tekstidega või hoopis vastupidiselt "random" kanalis sildistatakse teksti spam'iks, aga mis ongi keskkond mõeldud inimestel enda väljendamiseks, mitte ainult olulise edastamiseks. Vaatamata sellisele käitumisel on lausa imeline näha, kuidas inimesed suudavad säilitada külma närvi ja viisakalt selgitada olukorda, et kuidas siin serveris vestlemine on üles ehitatud. On ju temagi inimene. See läheb ka kokku "Netiquette'i" 10. punktiga "Andesta teistele nende eksimused". Inimesed õpivad just tavaliselt hästi läbi eksimuste ning kui leidub inimesi, kes ilma lõugama hakkamata suudavad suunata ja ka asja nii kontrolli alla saada, siis on see üks hea õppetund.

E-ITSPEA 4: Eesti Infoühiskonna Arengukava 2020

 

Dokument Eesti Infoühiskonna Arengukava 2020 kirjutati juba enne 2014. aastat. Selle teises peatükis on ära toodud Infoühiskonna Visioon 2020. Erinevaid punkte on seal päris palju, aga mina tooksin sealt välja kaks: esiteks, mis on minu arust realiseerunud ja teine, mis minu arvates ei ole.

E-residentsus 

E-residentsus on küll eesmärk, mis sai ruttu saavutatud. 2014. aasta detsembriks oli asi käima löödud ja briti ajakirjanik (ja estofiil) Edward Lucas sai esimeseks e-residendiks. [Lucas, lisaks The Times'is rubriigi kirjutamisele, asutas 1992. aastal Baltic Independent'i, mis 1996. moodustas ühe teise balti ajakirjaga liitudes The Baltic Times'i.] E-residentsus avas välisettevõtjatel võimaluse kasutada meie riigi e-teenuseid ja anda digitaalset allkirja. Põhiliselt oli see esialgu suunatud välismaiste arendajate (😉) ja autorite jaoks, aga nüüdseks kasutatakse laialdaselt erinevates rahvusvahelistes äri valdkondades. E-residentsus on saanud palju positiivset tagasisidet ning seda on kajastatud paljudes suurtes meediaväljaannetes üle maailma (nt USA The Wall Street Journal ja UK The Guardian).

Personaliseeritum haridus

Mis aga pole minu arust realiseerunud on punkt, mis ütleb nõnda: "Haridus on muudetud IKT võimaluste mitmekesise kasutamise najal personaliseerituks ja paindlikuks, sealhulgas ümber-ja täiendõpe. Käib agar teadmiste ja oskuste omandamine kiirelt ja pidevalt kogu elu jooksul." Ma tean, et küll pürgitakse selle poole, aga minu arust ei ole õpe eriti personaliseeritud. Vähemalt keskharidus on kõigil ühtse klassi malli järgi. Gümnaasiumisse astudes ja seal olles on väiksed võimalused valida lisaks, aga suures osas on kõik enam-vähem sama. Ma loodan, et koroonakriisi tõttu, mis tegi kogu õppetöö keerulisemaks, tuleb uudseid lahendusi õppimisse. Aga mitte lihtsalt ägedaid digitaliseerituid õppevorme, vaid asju, millest on õppijatel ka reaalselt rohkem kasu ja mis toetavad isiklikku lähenemist õppimisele.