Rootsi (Euroopa Parlamendis esindatud) Piraadipartei poolt välja antud raamatus The Case For Copyright Reform (2012) kirjeldatakse nende poolt pakutavat autoriõiguste reformi. Suuresti oli see kindlasti vastulöögiks (sel ajal palju poleemikat tekitanud) ACTA leppe kehtestamise soovile. Eelpool mainitud kirjatüki 2. peatükis on välja toodud nende põhiideed, mida võiks rakendada ja muuta seoses kehtiva autoriõiguste süsteemiga ja seeläbi (nende arust) inimeste vabaduse piiramisega. Seekordses postituses kommenteerin mõnda neist punktidest ja annan omapoolse arvamuse.
Nende esimene väljatoodud punkt on juba väga positiivse noodiga: kindlasti peaks säilima autorluse õigus. Keegi suvaline ei tohi saada väita, et meie oleme ABBA või mina olen kirjutanud kõik Paul McCartney lood.
Teine punkt tekitab minus juba vastakaid tundeid. Nende arust peaks olema lubatud igasugune mitte-ärilisel eesmärgil kopeerimine ja levitamine. See lubaks igasuguse piraatluse, mille eesmärk ei ole tulu saada. Ma mõistan, et olukord, kui ma tahan oma ostetud CD-albumist varu- või lihtsalt koopia teha, ei tohiks see olla kuidagi ebaseaduslik ega karistatav. See võiks minna "koopia omatarbeks" klausli alla. Aga kui asi läheb massiliseks autoriõigustega kaitstud materjali tasuta levitamiseks, siis tunnen, et see pole moraalselt õige. Kuigi tegelikult olen ise ka vähesele määral (varem olnud suurel määral) piraat, siis eelistan võimaluse olemasolul tasustada filmi/muusika vm sellise autoreid vaeva nähtud töö eest, mida mina võin nautida ja ei arva, et selline tegevus võiks olla soositud.
Üllatavat mõtteainet andis mulle kolmas punkt, mis rääkis autoriõiguste kehtivuse pikkusest. Nende arust on praegu kehtiv seadus - autoriõigus ja selle eest tasu küsimine kehtivad kuni 70 aastat veel pärast autori surma - loomingu vabadust piirav. Nende idee on see piir viia 20 aastani, alates loometöö avaldamisest. Mulle see idee päris meeldib. 20 aastat tundub mõistlik aeg, mida arvestada tulu toovaks, teose või muu loomingu loomisel. Aga samas tunnen, et see võib jääda veidi lühikeseks. Näiteks kui ma oleks kirjanik, siis ma arvan, et ma tunneksin ebakindlalt end, teades, et pärast 20 aastat mul pole õigust sellelt raamatult tulu teenida. Sarnane tunne oleks muusikaga.. või ka tegelikult paljude loomingutega. See punkt tekitab üldiselt minus nii toetavaid kui ka vastakaid mõtteid. Kui mina valiks aastate arvu, siis ma valiks selle pikema kui 20 aastat. [Selle punkti pikemas kirjelduses oli ka väga hästi välja toodud, miks ei oleks mõtekas erinevatele valdkondadele eri pikkusega autoriõigusi anda. Inimestel tekib ikka endale südamelähedasemate teemade puhul tunne, et selle puhul võiks see pikem olla. Mõtekas on lihtsalt ühine ajapikkus kehtestada.]
Ülejäänud punktidega saab lähemalt tutvuda teose 2. peatükist
"A Constructive Proposal For Copyright Reform"
Viited:
1. falkvinge.net/wp-content/uploads/large/The Case For Copyright Reform (2012) Engstrom-Falkvinge.pdf [The Case for Copyright Reform]
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar